Igapäeva elu

Whatever happens next, i’m ready

Mõtlesin ükspäev sellele, et kus ma näen ennast viie aasta pärast või mida ma tahaksin selle aja jooksul saavutada, kuid mul ei ole sellele head vastust, sest ma võin ju ette planeerida või mõelda, mida ma tahan, et oleks aga elu on ootamatu ja kunagi ei tea, mis elu toob..

Näiteks kui vaadata viis aastat tagasi, siis tänaseks olen ma hoopis teistsugune ja elan teistsugust elu kui siis. Kõik on muutunud, elukoht, töökoht, elustiil, prioriteedid, lootused, unistused ja suhted..

Viis aastat tagasi töötasin ma Olerex’is klienditeenindajana, elasime Mihkliga koos meie armsas kahetoalises korteris Alus. Meil ei olnud veel lapsi ja me ei osanud arvatagi, et viis aastat hiljem elame me hoopis Märjamaal ja meil on kaks vahvat last. Samuti ei oleks ma elusees oodanud, et minu töö muutub nii kardinaalselt nagu see tänaseks muutunud on. Kui ma viis aastat tagasi olin klienditeenindaja siis tänaseks olen ma Eesti ühe tuntuma ja edukama hip-hop artisti Bad Art manager, siis ma ütlen ausalt, et viis aastat tagasi ma ei oleks osanud sellest isegi mitte und näha.

Mul on heameel, et läksin tööle Olerexi, sest just seal kohtusime me Mihkliga ja kui ma poleks sinna tööle läinud, siis kes teab, mis oleks praegu. Tegelikult ma seal kaua tööl polnud, kui ma ei eksi siis olin seal äkki 3-4 kuud. Põhjus miks sealt ära tulin oli peamiselt tervislik, enne sinna tööle minekut olin teadlik enda liigesehaigusest, kuid see ei tekitanud mulle siis veel nii suuri valusi, kuid seal olid 12h tööpäevad ja öösel üleval olemine ilmselt süvendas mu liigesehaigust. Kuna enamus ajast oli töö seisev, siis ei läinud kaua mööda kui ma ei suutnud enam seista, sest põlvedesse tekkisid meeletud valud ja paistetused. Mäletan, et oli hommiku poolsem aeg ja reaalselt ma ei suutnud tööl olla, sest põlvedes olid sellised valud nagu keegi saeks noaga ja reaalselt kutsusingi teise teenindaja enda asemele tööle ja võtsin siniselehe ning peale seda ma enam tööle sinna tagasi ei läinudki ja peale seda sai selgeks, et selline töö mulle ei sobi. Asi polnudki selles, et see töö oleks füüsiliselt raske olnud, pigem oli selles, et see sundasendis ja püsti seismine ei sobinud mulle. Idee poolest mul ei olnud väga kahju, et ma seal töötada ei saanud, sest ega see töö ei olnudki selline, mis mulle meeldinud oleks. Ma ei hakka nüüd üksikasjadesse sukelduma ja tagantjärgi, kellelegi näpuga näitama, kuid töökoha juures on kõige olulisem see, et su ümber oleksid inimesed, kellega tunned ennast hästi ja kes annavad Sulle positiivset energiat mitte negatiivset. Sest tegelikult sõltub meie enda heaolu paljustki sellest, kes on meie ümber.

Näiteks mida rohkem on Su ümber inimesi, kes Sind tahavad alla tõmmata koos endaga, kellel on koguaeg kõik halvasti siis seda enam on Su ümber seda negatiivsust ja valet eeskuju. Ma olen aastatega nii paljudest inimestest enda elust lahti öelnud ja seda väga lihtsal põhjusel, mul ei ole vaja enda ümber neid inimesi, kes võtavad ühendust vaid siis kui neil endal midagi vaja on või kui oled neile kasulik, mõttetu teema. Tänaseks ma tunnen, et mu ümber on õiged inimesed, ma teen õiget asja, ma tunnen ennast palju tugevamana ja palju enesekindlamana kui siis kui mu ümber olid need valed inimesed. Ehk siis ma sain kinnitust sellele, et Sa oled see, mis on Su ümber, paljuski peab see paika tegelikult. Sest no reaalselt mõtle korra, kui Su ümber on vaid negatiivsus siis, kuidas saad Sa üldse olla ise positiivne ja õnnelik? Ilmselt ei saagi.

Naljakas on mõelda, et ma olin viis aastat tagasi hoopis teine inimene, tegelesin hoopis muude asjadega, ma ei olnud endaga rahul, sest ma ei teinud seda tööd, mis mulle meeldinud oleks. Noorena olin ma kindel, et minust saab sotsiaaltöötaja, kuid mida vanemaks ma sain, seda enam ma teadsin, et seda tööd ma ei hakka elus tegema. Miks? Sellepärast, et ma ei ole nii tugeva iseloomuga, et suudaksin tööd mitte koju kaasa võtta. Ma tean, et Eestis on palju inimesi, peresi, kes vajavad abi, kuid üksi ei suuda Sa maailma muuta ja tegelikult ei saa aidata tihti neid, kes reaalselt abi vajavad, sest see ei ole ainult Sinu otsustada. Peale seda, kui ma sain enda jaoks selgeks, et sotsiaaltöö pole see, mida ma teha tahaksin, siis mul ausalt ei olnud algselt mitte ühtegi ideed, mida ma teha sooviks. Hakkasin mõtlema, et mis mulle üldse huvi pakuks või mis mulle üldse meeldiks..

Kuna mul polnud tänu enda tervisele võimalik tööd teha üpris paljudes valdkondades ja olles töötukassas arvel ja saades sealt vastuseks, et kahjuks ei oska me Teid aidata tööotsingutel kuna pole olemas ühtegi tööd, mida Te teha saaksite, siis tundsin küll, et olen omadega tupikus, et kuidas see võimalik on üldse, mis moodi peaksin edasi minema, millega tegelema.. Kuna ma olin lõpetanud 2013a iluteeninduse valdkonnas erinevad koolitused ja sellel alal ka varasemalt tööl olnud Tallinnas ilusalongis, siis otsustasin, et teen enda ilusalongi Raplasse. Kui ma lõpuks enda salongi avasin, siis olin enda üle meeletult uhke, et ma sain hakkama sellega, kuid mida rohkem ma seda tööd tegin ja mida rohkem kliente tuli, seda rohkem hakkasid liigesed valutama ja lõpuks arst keelas mul selle töö tegemise, sest see ei sobinud mu tervisega. Fine, mis seal ikka. Sulgesin salongi ja olin jälle alguspunktis tagasi, et mida ma siis tegema peaksin või mida ma enda eluga ette võtan. Õnneks oli mul kõrval Mihkel, kes oli igapäev ja iga hetk mulle toeks. Mingi hetk avastasin enda jaoks fotograafia ja mida rohkem ma pildistamas käisin looduses seda enam sain aru, et see on ala, mis mulle meeldib ja huvi pakub. Õnneks siiani pole tervis mul fotograafia eriala segama hakanud eriti, enamus pildistamised kestavad kuskil 1h ja selle ajaga saan ilusti hakkama. Pulmad ja pikemad üritused kohati on veidike raskemad aga elan üle, sest ma saan ise enda boss olla ja saan ju alati nii palju vabu päevi endale jätta kui vaja on. Ehk siis tänaseks ma tean, et fotograafia on eriala, milles ma tahan end täiendada ja see on see, millega ma soovin tegeleda.

Manageri töö on mu jaoks siiani väga uskumatu, kui ma sellele mõtlema hakkan. Ma olen väiskest saati kuulanud hip-hop’i ja Eesti räppi ja olen alati tahtnud, selles maailmas sees olla ja sellest rohkem teada, kuid seda, et minust saab Bad Art’i manager poleks ma reaalselt unes ka osanud näha 😀 See on tõesti unistuste täitumine, for real. Ma olen üli tänulik, et Artur just minu valis ja mulle võimaluse andis. Algul kartsin meeletult, et ma ei saa hakkama ja, et ma ei tea sellest midagi ja parem oleks tal võtta keegi, kes juba tegeleb sellel alal jne. Aga me oleme koos õppinud ja kasvanud ning meie koostöö toimib. See töö on kindlasti mind palju enesekindlamaks teinud ja mulle nii palju juurde andnud. Mulle meeldib, et saan suhelda erinevate inimestega ja luua uusi kontakte, käia erinevatest kohtades live’del, näha kõrvalt mis moodi tehakse lugusi, kuidas albumid valmivad jne. Ausalt öeldes ma ei tunne, et see oleks mu töö, kuna ma teen seda, mis mulle meeldib ja mulle huvi pakub. Kui Sa armastad seda, mida Sa teed, siis Sa ei saagi tunda, et see oleks Su jaoks töö, kuna Sa naudid iga hetke 🙂

Samuti poleks ma elusees arvanud, et ma hakkan kirjutama blogi. Või minust saab tuntud firma esindaja ja minu instagram on see, mis mulle tööd annab, uskumatu. Ma olen õnnelik, et kõik on just nii nagu need praegu on. Kui küsite mult, kus ma näen ennast viie aasta pärast, siis ma ei tea aga ma olen valmis selleks, mis tuleb, ükskõik, mis siis ka ei tuleks, ma olen valmis.

Üritan elada rohkem hetkes ja hinnata seda, mis mul on. Mul on maailma parim mees, kes on mulle toeks igas olukorras ja ma ei kujutaks ennast elusees, kellegi teise kõrval, sest tema on see üks ja õige. Mul on kaks armsat last, kes vahepeal on nagu saatanad aga see käibki lapseks olemise juurde, tingimusteta armastus eks. Ma olen enda kõrvale jätnud vähesed inimesed, kuid need on need inimesed, kellega ma tunnen, et nad on minu inimesed. Nagu mu hea sõber mulle kunagi ütles, et tõelised sõbrad on need, kes on küll eemal aga nad tulevad alati tagasi ja Sa ei tunne kunagi ebamugavust ja ei saa arugi, et vahepeal ei ole suhelnud, true that. Mul on mu töö, mida ma armastan ja ma ei oskagi, mida paremat tahta. Elu on ilus. Varasemalt ma ootasin koguaeg enda pere, sõprade või tuttavate heakskiitu ja kui ma seda ei saanud, siis olin endas pettunud aga see on idiootsus, mul ei ole vaja mitte kellegi heakskiitu kui ma tunnen ise, et teen õiget asja ja see on see, mis muudab mind õnnelikuks ja mida ma armastan, siis ei loe see, mida arvavad teised vaid loeb see, mida tunnen ma ise.

Ma olen tänulik kõige eest, mis mul on ja ma üritan iga hetke enda elus hinnata ja vaadata maailma positiivsema pilguga, sest kõik algabki minust endast! Mul on palju asju, mille üle õnnelik olla ja rasketel hetkedel tulebki meeles pidada seda head ja halvad asjad jätta sinnapaika.

Hoidke enda lähedasi, kes on Teie kõrval ja hinnake rohkem iseennast ja ärge otsige teiste inimeste heakskiitu, sest tegelikult olen aru saanud, et paljud inimesed on lihtsalt kadedad, et neil pole seda, mis on Sul. Kui tunned, et teed õiget asja ja see muudab Sind õnnelikuks, siis pole vahet, mis teised arvavad või räägivad. Dream big 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga