Mulle meeldib trenni teha, kuid sinna jõudmine on mu jaoks tükk tegu. Mõte iseenesest on hea aga iga kord on motivatsiooni puudu või siis on tervis liiga kehv, et minna, kuid nüüd üritan ennast kokku võtta ja ikka iga kord kohal olla kui just meeletut peavalu või muud viirust pole.

Trennid on teisipäeval ja neljapäeval ning kestab tund aega. Tunni aja jooksul treenime tervet keha, kõige raskemad harjutused mu jaoks on kätekõverdused raudselt. Miks? Tänu liigesevaludele ei kannata randmed raskust üldse, paar tk saan tehtud ja siis lööb terava valu sisse ja käe krampi 🤷‍♀️ Õnneks on treener meil tubli ja kui poole harjutuse pealt tunnen, et ei saa ikkagi teha siis on mul asendusharjutus varnast võtta 😅 Kõige lihtsamad mu jaoks on kõhulihased, ma isegi ei tea miks aga need kuidagi on kergemad.

Trennis hakkasin ma tegelikult käima sellepärast, et see kuidagi muudab liigesevalud talutavaks ehk siis liigesed ei ole nii kanged ja liiguvad paremini 🤷‍♀️ Ma tegelt päris täpselt ei oska seletada aga igatahes trenn teeb olemise paremaks küll. Muidugi pean ma iga kord jälgima, et ma üle ei pingutaks sest muidu valutavad järgmine päev liigesed veel rohkem kui muidu. Õnneks ma tunnen juba enda keha ja tean kui palju mida teha, et endale liiga ei teeks.

Trennis käimine kuidagi annab niisama ka motivatsiooni juurde, et ennast rohkem liigutada ja mitte diivanil istuda ja ennast haletseda, et mul kõik kohad valutavad ja ma ei saa ja ei taha jne. Mis see enda haletsemine ja virisemine ikka annab. Okei negatiivseid emotsioone annab muud midagi. Mingi hetk ma leppisin sellega, et ei ole ühtegi päeva kus ma ei tunneks valu, kuid mõnel päeval on see lihtsalt väljakannatamatu ja tahaks lihtsalt magada. Mul on päris hull väsimus koguaeg ja jõuetus, kuid see tuleb sellest haigusest. Loogiline ka, keha on pidevalt valudes siis väsidki nii vaimselt kui füüsiliselt ära. Õnneks liigesevalud ma kannatan ära, muud varianti lihtsalt pole, kuid peavalud..need on täiesti next level. Vahepeal sain nendest jagu juba, kuid eks nüüd mängib ilm ka palju rolli. Kuid thats life ja ma tean, et ma ei tohi keskenduda sellele negatiivsele. Üritan alati miskit positiivset leida ja tunnen, et trennis käimine annab mulle kuidagi meeletult positiivset energiat sest ma arvasin, et ma ei suuda elusees selliseid harjutusi ja asju kaasa teha tänu valudele, kuid i can do it. Iga trenni lõpp tunnen uhkust enda üle, et juhuu ma sain hakkama 💪 See haigus on minu võitlus selles elus, kuid ma ei anna sellepärast alla ja ei jää diivanile ennast haletsema. Vahel tuleb leppida asjadega ja üritada nendest üle olla ja nii ma teengi. Igapäevaga tugevamaks nii vaimselt kui füüsiliselt 💖

Minge kõik trenni ausalt, vahet pole kas jõusaali või kuskile treeningusse, see annab nii palju motivatsiooni ja positiivset energiat. Astu vastu enda peas loodud piiridele ja Sa näed, et saad hakkama ✨