Rubriigid
Beebi

Beebi number kolm

Uskumatu on mõelda, et kohe varsti ongi tutikas beebi meiega. Veidikene on hirmus ja väikene ärevus sees, kuid ma pole päris kindel, millest see tuleneb. Hirm selle ees, kuidas kolme lapse vahel jagada enda tähelepanu nii, et keegi millestki puudu ei jääks? Hirm selle ees, kuidas lapsed beebi vastu võtavad? Hirm selle ees, milline on elu kolme lapsega? Ma päris täpselt ei teagi.

Seekordne rasedus on olnud mu jaoks suhteliselt raske, mitte vaimses mõttes, pigem füüsiliselt. Kuigi eks mingil määral ka vaimselt kurnav, kuna ma otsustasin sügisel, et ei võta akadeemilist koolist ja annan endast parima, et ka see lõpetada. Siiani on väga hästi läinud ja olen need pikad sessid vastu pidanud, kuid mis saab siis kui beebi käes? Eks seda näitab aeg. Õnneks on kooli lõpuni jäänud ainult 4 kuud ja usun, et kuidagi saab ikka tehtud selle. Ja kui ei saagi, siis alati võimalus järgmine aasta ära lõpetada.

Füüsiliselt on see rasedus olnud raske just sellepärast, et liigesevalud on järjest intensiivsemaks läinud, pluss siis liigesepaistetused, kangused jne. Ja eks need pikad päevad koolis annavad ka oma panuse. Aga nagu öeldakse- kõik, mis ei tapa teeb tugevaks. Lisaks on beebi olnud algusest peale suhteliselt all ja tänu sellele on terve raseduse aja keisrihaav ikkagi tunda andnud. Nüüd lõpu poole on lapse liigutused eriti valulikud. Viimased nädal aega on kokkutõmbed ka kohati mega valulikud, kuid õnneks on lõpp nii lähedal.

Äge on see, et hetkel beebi järgib täpselt plaani, mis enda peas paika olin pannud 😀 Esijalgu oli tähtaeg 8. märts, kuid see oli juba ette teada, et plaaniline keiser tehakse nagunii varem, et vältida seda, et sünnitegevus hakkab ise pihta. Plaanilise keisri juures on küll positiivne see osa, et ma pääsen seekord sünnitusvaludest, kuid hirm on ikkagi operatsiooni ees. Algselt lootsime, et saame kuupäevaks 22.02, kuid kahjuks tänu koroonale Pärnu haiglas tehakse plaanilisi operatsioone ainult esmaspäeval ja neljapäeval. Tänu sellele sai kuupäevaks 21.02, kuid see number mängib mu elus nagunii nii suurt rolli ja see mu lemmik number seega all good.

Miks just Pärnu haigla? Casey sündis Pelgulinna haiglas ja kahjuks sain ma seal haiglas väga halva kogemuse (ma tahtsin poole sünnituse pealt isegi sealt haiglast ära minna eksole :D) ja teadsin, et sinna ei lähe ma enam iialgi. Braxton sündis Ida-Tallinna keskhaiglas ja iseenesest jäin ma seal rahule, kuid mulle ei meeldi Tallinn. Eriti praegusel ajal. Arstide suhtumine suuremalt osalt Sinusse ei ole eriti positiivne, kui Sa ei ole ennast vaktsineerinud ja selle rasedusega teadsin, et tahan võimalikult ilusat mälestust.

Valisin endale ämmaemanda samuti seekord Raplasse ja ma ei saaks rohkem õnnelik olla enda valiku üle. Mu ämmaemand on lihtsalt nii armas inimene ja tänu temale on see rasedus möödunud väga positiivselt just vaimses mõttes. Ailen on minu jaoks reaalselt parim valik ja ma ei vahetaks teda mitte kellegi vastu. Muide ta võttis kunagi vastu ka minu sünni, seega väga kodune tunne on temaga 🙂 Ja muidugi arst on ka seekord mul väga super (Marie Abel). Pärnu haigla sai valitud ka sellepärast, et ma tahtsin veidikene sellist “kodusemat vibe” ja Pärnu haigla on minu jaoks väga sarnane Rapla haiglaga.

Esijalgu ma veidike kartsin küll, et huvitav, kuidas seal tegelikult suhtumine on ja, kas seal ikkagi on tore jne. Kuid, kui me käisime Mihkliga plaanilist keisrit paika panemas siis puutusime kokku ca viie erineva inimesega ja nad kõik olid nii toredad ja positiivsed. Kohapeal, kui oleks muidugi negatiivne tunne endal tekkinud siis oleks ka teise haigla valinud, kuid hetkel olen ma enda valikuga super rahul. Eks näeme, milliseks see kogemus lõpuks kujuneb, kuid usun, et esimest korda saan sellise kogemuse, mida võiks iga naine raseduse ja sünnituse ajal saada.

Muidugi esimese raseduse ajal ei julgenud ma enda eest välja astuda ja arstidele eriti midagi öelda, kuna mul oli mingi hirm nende ees. Ala, et noh nad ikkagi oma ala spetsialistid ja ju siis ongi nii. Muidugi varasemaid kogemusi ka ei olnud, kuid tänaseks ma tean, milline peab üks hea ämmaemand olema ja arst ning vähemaga ma ei lepi. Kui Sa iseenda eest ei seisa siis, kes teine seda tegema peaks? Ei tohiks karta vahetada arsti või ämmaemandat, kui ta suhtumine Sulle ei sobi sest raseduse ajal on naised palju tundlikumad, kui muidu ja sel hetkel on enda kõrvale vaja ikkagi inimesi, kes Sind hoiavad. Minu ämmakas igatahes on terve raseduse aja mind hoidnud ja olen talle südamest tänulik selle eest.

Vaikselt hakkab paanika tekkima ka sellega, et mida ikkagi haiglasse kaasa võtta 😀 Ma enam vähem olen pannud endal listi paika, et mida kaasa võtta, kuid ma pole ikkagi päris kindel. Tegelen haiglakotiga laupäeval ja pühapäeval (jagan hiljem ka blogis, et mis kaasa sai võetud). Ometigi kolmanda lapsega peaks ju täpselt teadma, mida haiglasse kaasa võtta aga ei 😀 See kõik ununeb. Pealegi on neli aastat möödas ka juba eelmisest sünnitusest seega pole midagi imestada. Rinnapumba võtan ma kindlasti kaasa (õnneks see võtab nii vähe ruumi ka) ja läpaka, et saaks Netflixi vaadata 😀

Ees on ootamas uus seiklus ja me oleme nii valmis, kui valmis vähegi saab olla  💙 

error: Sisu kopeerimine keelatud!