Casey & Braxton,  Igapäeva elu

Life with two kids

Lubasin see aasta rohkem siia postitada, kuid siiani pole enda nö lubadust täitnud 😄 Kuid õnneks aasta alles algas eks 😄

Tegelt on asi selles, et Casey ka hetkel lasteaiast kodune olnud. No vahepeal olid pühad ja lasteaed hakkas uuesti 7ndast jaanuarist, kuid see nädal ta veel lasteaeda ei läinud, eks vaatab ehk järgmisel nädalal. Nagunii olen Braxtoniga kodune ja siis pole eriti vahet kas ta on ka kodus või ei. No sellesmõttes on, et ühega on muidugi kergem aga tahaks nautida veel seda aega, kus ta saab laps olla ja saan temaga koos olla. Sest aeg läheb kiirelt ja märkamatult on nad juba nii suured, kus neil on juba oma toimetamised ja tegemised.

Katsetasin erinevaid variante, kuidas nende kahega kergem oleks väljas käia aga kumbki polnud hea variant 😄 eile näiteks läksime nii, et Casey oli kelgus ja Braxton kandekotiga süles, lootsin, et nii on lihtsam aga ei, kus sa sellega 😄 Braxton kaalub mu jaoks juba liiga palju ja põlvedest ning seljast annab ikka tunda, ilmselt kui mul seda liigesehaigust poleks, oleks kandekoti variant idekas.

Braxton mingil põhjusel ei taha üldse kelgus olla ega lumega mängida, ta reaalselt on selline laps, kellele lumi ei meeldi absoluutselt. Eile nii palju sain ta maha pandud õues, et lasi paar korda liugu ja siis oli jonn lahti ja tahtis sülle tagasi ning kelgus pole ta never nõus olema.

Casey sai vähemalt õues hullata ja mängida 😊

Täna katsetasin siis sellist varianti, et Braxton on vankris ja Casey kelguga ja oi kuidas ma poolel maal kahetsesin 😅 jalutasime kokku 5.71km ja mulle tundus koju jõudes nagu oleksime 100km jalutanud 😅 kõik kohad valutasid, mitmed korrad oli tee peal tunne, et no ma enam ei jaksa 😅 nuta või naera 😄 aga ei jõudsime ikka ilusti koju tagasi. See variant enam kasutusse ei lähe. Vankrit üksi koos Braxtoniga on easy lumes lükata aga kui on veel Casey koos kelguga siis on ulme. Jõusaali igatahes vaja pole 😄

Tegelikult ju pole raske kahe lapsega väljas käia mõtlevad kindlasti enamus inimesi, kes seda postitust loevad. Jaa ma nõustun sellega, see poleks tõesti raske, kui ma oleksin terve. Aga oleks on sama hea kui poleks eks. Tänu liigesehaigusele reaalselt on iga väiksemgi tegevus mu jaoks enda ületamine, sest reaalselt pole päeva/hetke, mil liigesed ei valutaks aga samas inimene harjub kõigega ja ma saan hakkama. Tänu sellele ma olengi mõelnud, et peab ostma kahe lapse vankri, et oleks kergem nendega koos õues käia, et hoida ennast ja enda tervist. Ja ega Casey ei jõua väga kõndida ka, enamjaolt küsib ta ise ka vankrisse, eks vanrkis hea lebo olla ka. Istud rahulikult ja keegi muudkui lükkab 😄

Kellel kogemusi väikse vahega lastega võite teada anda, kuidas Teie väljas käite/käisite ja kas kahelapse vankriga on elu lihtsam?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga