Kas Sina veel mäletad enda lapsepõlve unistusi? Meil kõigil on olnud mingi nägemus enda tulevikust või oleme unistanud sellest, millist elu me elada tahaks. Mõtlen, et lapsena usume me nii siiralt enda unistustesse, kuid mida vanemaks me saame seda rohkem surume me alla enda unistused, õigemini me unustame need ära. Kurb tegelikult. Kurb just sellepärast, et ma tean nii paljusid inimesi, kes ei tee täna seda tööd, mida nad armastaksid. Ma tean nii paljusi, kes ei tegele sellega, mis neid tõesti õnnelikuks teeb. Me leiame alati vabandusi, et ma ei saa sellega tegeleda, kuna arved vajavad maksmist jne. Jah, saan aru. Arved  vajavad tõesti maksmist, kuid miks Sa enda praeguse töö kõrvalt ei tegele sellega, mis Sulle tõeliselt meeldib? Väike samm loeb.

Muidugi ei tule ükski asi kergelt kätte. Iga asja jaoks peab vaeva nägema, kuid kui Sa ei astu isegi pisikest sammu enda unistuste suunas siis kuidas need üldse täituma peaks? Tihti me unustame ära selle, et mitte teised ei ole tähtsad vaid meie ise oleme tähtsad. Esikohal pead olema alati Sina sest kui Sa ei hooli iseendast siis kuidas saad hoolida üldse kellestki teisest? Kui Sina oled õnnelik suudad jagada õnne ka teistega. Kõik peitub Sinus endas. Mõni arvab, et see on isekus, kuid tegelikult ei ole. Su vaimne ja füüsiline tervis ei saa olla terved kui Sa ei armasta iseennast, kui Sa ei sea iseennast ettepoole teisest.

Vahel me hoiame kinni mälestustest, mida enam pole. Näiteks on meil minevikust väga palju häid mälestusi mingite kindlate isikutega, kuid täna nüüd siin olevikus tekitab see isik Sinus alati süütunnet või negatiivseid emotsioone (ala tunned, et see isik ei taha Sinuga tegelikult suhelda, teda ei huvita Sina või see kuidas Sul läheb jne) siis ehk peaksid hindama iseennast ja laskma sellel inimesel minna? Muidugi alati on kõike kergem öelda kui teha, kuid meie õnn ei sõltu teistest inimestest. Kui Sa tahad olla õnnelik siis alusta iseendast. Kui Sa vihkad seda tööd, mida teed täna siis liigu selles suunas, et tulevikus teeksid tööd mida armastad. Sa ei saa olla õnnelik kui lähed vastutahtmist tööle, see lõpuks põletab Su läbi. Ma tean küll, millest räägin. Kunagi kui kooli lõpetasin siis läksin kohe tööle, muidugi pole kerge saada tööle kui oled 12 klassi haridusega ja töökogemus piirdub Vembutembumaaga, ehk siis mu esimene töökoht oli Maximas ja tsiisas, ma pole terve enda elu jooksul mitte ühtegi töökohta rohkem vihanud kui seda. Reaalselt see oli väga hull kogemus. Hommikul lähed tööle hea tujuga aga ära tuled sealt tundega nagu oleksid terve päeva peksa saanud, nii emotsionaalses mõttes kui ka füüsilises. Ma olin seal tööl äkki maksimaalselt 4 kuud, kuid sellest piisas, et mul tekiks stress. Ma ei saanud öösel magada, nägin unes seda, kuidas sain klientide käest sõimata, Leedu ülemuste käest jne. Lõpuks lõpetasin psühhaatri juures, kes kirjutas mulle antidepressandid, mis pidid aitama. Võtsin küll ainult ühe, kuid sellest piisas, et aru saada, et need teevad asja veel hullemaks. Aitas lõpuks see, et võtsin ennast kokku. Tegelesin enda sisemaailma ja enda mõtetega ja sellest oli kasu. Ma usun, et tegelikult antidepressandid ei aita vaid suruvad meie emotsioone alla, kuid kui Sa tegeled iseenda mõtetega ja õpid isennast tundma siis saad Sa päriselt terveks. Ma ei soovita nüüd mitte kellelegi ravimeid võtmata jätta, kuid räägin iseenda kogemusest. Minul aitas see kui jalutasin looduses, kuulasin muusikat, kirjutasin laulusõnu jne. Viise on erinevaid. Muidugi on oluline ka see, et Su kõrval oleksid inimesed, kes Sind toetavad.

Mäletan, et unistasin kunagi kahest lapsest, tahtsin ühte poissi ja tüdrukut. Unistasin, et esimene laps sünniks enne 25ndat eluaastat ja teine enne 30ndat. Casey sündis enne seda kui sain 25 ja Braxton sündis kui olin 27. Need kaks unistust täitusid. Mulle ennustati ka kolmandat last, kuid ütlen ausalt, et ma ei ole mitte kunagi tahtnud kolme last ja ma loodan, et see ennustus ei pea paika. Jah lapsed on toredad, kuid mulle piisab mu kahest armsast “saatanast” 🤷‍♀️😅. Ma tegelikult ei kujutaks elu ette kolme lapsega, minu jaoks tundub see nii ebareaalne, et suudaksin kolmele lapsele võrdselt tähelepanu pöörata. Muidugi minu austus neile, kes suudavad. Sellised vanemad on mu jaoks tõelised kangelased, kuid ma ise tunnen, et minu piir on kaks last.

Ma olen väiksest saati kuulanud Eesti räppi ja välismaa oma ning unistasin alati, et oleksin selles maailmas kuidagi rohkem sees ja täna ma võin öelda, et ka see unistus täitus. Ma olen siiralt õnnelik, et mul on olnud ja on siiani võimalus olla üks osa Bad Art’ist. Mänedžeri töö on mulle õpetanud nii palju ja on andnud mulle väga palju väärtuslikke õppetunde. Tänu sellele olen ma enesekindlam, mul on kergem suhelda enda jaoks võõraste inimestega ja ma tulen toime ootamatute olukordadega. Ma usun, et me peamegi igast asjast midagi õppima ning arenema.

Fotograafia on mind paelunud samuti mind lapsest saati ja mul on heameel, et astusin selle sammu ja hakkasin end selles valdkonnas arendama. Ma õpin ja arenen igapäev. Ma tunnen, et see on see miski, mis tekitab minus õnne tunde, ma lihtsalt armastan seda. Minu jaoks pole pildistamine töö vaid ma teen midagi, mida ma armastan ja sama on mänedžeri tööga. Ma unistan, et ühel päeval on mul enda stuudio ja astun samme selle suunas igapäev.

Samuti ma armastan reisimist, uute kohtade avastamist. Mind paeluvad erinevad kohad, mitte turistidele mõeldud kohad vaid ma tahan avastada loodust, tänavaelu jne. Üks mu unistusi on ära käija kunagi Detroidis, usun, et sinna lähen siis kui kunagi vanem olen 😅 noh just in case 😅

Me tihti alahindame seda, mis meil on. Ka mina teen seda vahel. Blogimisega ma alustasin ka sellepärast, et mulle meeldib kirjutada, kuid viimasel ajal tekitab pigem see minus stressi, ilmselt tänu viimastele sündmustele, kuid usun, et see mööduv.

Me ei saa tõesti muuta teisi inimesi enda ümber, me ei saa muuta maailma, kuid me saame muuta iseend. Me saame muuta iseenda mõttemaailma. Ole täna parem versioon enda eilsest minast. Ütle rohkem inimestele hästi, naerata rohkem, mõtle positiivselt ja lase negatiivselt minna. Ma igatsen samamoodi inimesi, kes on jäänud minevikku ja hoolin neist endiselt kuid meil kõigil on enda elueesmärgid ja tuleb alustada nendest. Ära keskendu teistele, keskendu iseendale. Hoia iseennast ja käitu teistega nii nagu soovid, et teised Sinuga käituks. Õnn algab väikestest pisiasjadest, õpi neid hindama. Lõpeta negatiivsete mõtete tootmine, see kui õues sajab vihma ei tähenda, et halb päev peaks tulema. Kõik on Su enda kätes. Ja kui Sa tunned, et miski või keegi muudab Sind õnnetuks siis lase sellel minna. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus.

Ma tänan kõiki inimesi enda minevikust ja kõiki inimesi, kes on täna mu kõrval. Aitäh siiralt 💖