Ausalt ja avameelselt

“isa palun ära tee, palun ära löö”

Seekordne postitus ei ole üldse minust endast, kuid tundsin, et tahan seda Teiega jagada sest ma tean, et minu ümber on nii palju inimesi, kes kannatavad vaimse või füüsilise terrori all. Lisaks oli Andres nõus vastama ka mõnele küsimusele, mis talle esitasin. Paljud teavad teda nime all Akar (Eesti hip-hop artist).  Kui ma ausalt ütlen siis ma olen tema muusikat kuulanud juba sellest ajast saati, kui ta esimest korda enda lugusi avaldama hakkas ja mulle meeldis ta muusika kohe. Mulle meeldis just see, et igal lool oli oma story ja sügavam sõnum. Tänu tema lugudele ma aimasin, kui palju ta on lapsepõlves kannatanud, kuid ma ei saanud selles kindel olla sest me ei suhelnud. Muidugi on mulle alati Akar’i hääl meeldinud, selline mõnus ja mahe, kõrval hea kuulata. Mingi hetk kui me suhtlema hakkasime siis hakkasin tema kohta kuulma igasuguseid ime lugusi, kuid ma ei ole seda tüüpi, kes enda arvamuse kujundaks teiste juttude põhjal. Jah, ma sain kohe aru, et tal on emotsionaalseid probleeme ja, et tal on veidike nagu isiksusehäired, kuid kui ma ta lugu lugesin siis sain aru miks see kõik nii on. Kui me oleme elanud lapsest saati sellist elu, kus meid karistatakse füüsiliselt ja vaimselt tambitakse mutta oma enda vanemate poolt siis ei ole tegelikult ühiskonnas kerge hakkama saada. Laps ei taju seda, et tema pole süüdi. Laps ei saa aru sellest, et vanemad elavad nende peal välja vaid enda probleeme, millega nad ei taha tegeleda või mida nad ei tunnista.

Tihti need lapsed, kes kannatavad vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatavad ka koolis. Teised lapsed tunnetavad seda, et ta on vaimselt nõrgem kui nemad. Lihtne on kiusata kedagi, kes seda laseb teha, kuid kahjuks kui kodus ei ole lapsele õpetatud seda, et enda eest peab välja astuma siis laps ei tea seda, ta on alles laps. Mida vanemaks see katkine laps saab seda rohkem satub ka tema halvale teele. Valed tuttavad, valed otsused. Kerge on inimesi hukka mõista, kuid palju raskem on mõista. Kerge on vihata enda jaoks täiesti võõrast inimest vaid juttude põhjal.

Ma tean, et ka vanematel on raske, kuid maailmas pole olulisemat ja tähtsamat asja kui Su oma laps(ed). Mitte keegi teine ei vaja Sind nii palju kui Su enda laps(ed). Mida turvalisema keskkonna me loome neile lapsepõlves seda õnnelikum on nende elu. Katkiseid lapsi on me ümber liiga palju. Selle asemel, et keskenduda enda tööle, sotsiaalmeediale, meestele/naistele, millele iganes muule palun leia aega enda lapsele. Ta vajab Sind. Sina oled tema tugi, tema kalju. Sa ei taha ju ühel päeval tunda seda tunnet, et Su laps ei hooli Sinust? Aega tagasi me ei saa keerata kunagi, naudi neid hetki, mis Sulle on antud ja kasuta seda aega targalt, et Sa ei peaks hiljem kahetsema.

Aitäh Sulle, et enda lugu jagad <3

“Ma tunnen, et pean rääkima ära loo. Kirjutan sellepärast, et kirjutamine on alati aidanud mul saada hinge kergemaks. Loodan, et mu lugu inspireerib ette tulema neid, kes kannatavad sama probleemi all. Loodan, et see näitab, et te ei ole üksi. Ma tundsin ennast terve elu üksi, introvertselt kodus, väärtusetult, eemaletõugatuna kodust, mis väljendus väljaspool ja tegi mu outsideriks igas seltskonnas. Oleksin teinud video, aga häbi oleks kaamera ees nutta.
Kellele näib nõrgana, kellele tähelepanuvajadusena, kes näeb seda sellena, mis see on – Nii palju noori lapsi, kes kannatavad selle all praegu, sel samal minutil ja ta ei julge sellest kellelegi rääkida. Tänaseks olen ma täpselt sama vana, kui ema mees, kes minu vastu esimest korda kätt tõstis, kui olin kõigest 6-7 aastane.
Meil ei olnud palju emaga, kui üles kasvasin. Isa läks tööle, kui olin 2-4 aastane(ei mäleta täpset aega) ja kunagi enam tagasi ei tulnud. Elasin osa lapsena vanaemade juures, kuna ema sai mu üsna varakult ja pidi leidma viise, kuidas hakkama saada.
Ema korrutas aastaid, et isa on tööl. Ei kuulnud, ei rääkinud temaga. Alles siis sain teada, et isa ei tule enam tagasi, kui ema uue mehega mu Tallinnas vastu võttis mitu aastat hiljem. Siis ma olin juba 6-7. Siis sain ka esimest korda peksa. Elasime veel Nõmmel onu juures. Läksime onupojaga õue, kuigi mu ema oli keelanud. Ta sai teada, sest kummikud olid ikka veel vett täis. Kui olin 8-9, mu kasuvend Martin varastas emalt rahakotist 500 krooni. Mina sain peksa ja seisin mitu tundi nurgas sellepärast, et ma olen vanem vend.
Igakord, kui ma kuulsin karjumise algust ja tundsin paanikahoogu ees ootava kolkimise ees, on nüüd mälestustes pilt must. Veetsin pool lapsepõlvest koduarestis. Peale kooli, kui olin kahe saanud või märkuse(ükskõik, millise. “pinal puudu”, “segab tundi”, mis iganes), veetsin laua all karjudes “isa palun ära tee, palun ära löö”. Veetsin suurema osa oma lapsepõlve hirmus ema mehe ees, mis tänaseni agressiivselt kummitab mind, tekitab ärevust ja ei lase nii mõnedki ööd magada. See oli praktiliselt igapäevane. Neid juhtumeid on nii palju, kuidas kasuisa mind juustest kinni võttis ja peaga vastu seina lõi või ema mind välja viskas kodust ja ma vihmaga rämbi all magasin. Kas ma olin probleemne laps? Jah, aga see probleem algas 6-7 aastaselt, kui nad hakkasid minu vastu kätt tõstma, mõlemad.
Tänaseks olen kahekümne viie aastane ja võpatan igakord, kui mu tüdruksõber teeb vähegi järsema liigutuse. Küsige ükskõik, mis sõbralt või naiselt, kellega kauem koos olen olnud, kõik kinnitavad seda. Kõik ütlevad “ma ei kavatse lüüa sind, miks sa kardad”. See on tänaseks refleks. Läksin poksitrenni ainult selleks, et sellest probleemist vabaneda, aga lõpuni ei saa sellest lahti ikka veel. See kõik oli igapäevane. Iga päev tulime vennaga koolist koju ja ootasime ärevusega, hirmuga, kuni ema mees või ema tuleb koju. Mida vanemaks sain, seda kõvemaks läksid meetmed. Füüsilise vägivalla kõrval, mida pidevalt noomituseks kasutas ükskõik, millise probleemi lahendamiseks, kus ma talle ette jäin, ta ka pidevalt mõnitas mind ja alavääristas igat minu unistust, soovi teha midagi või mind, kui isiksust. Ma ei kujuta tänaseks päevaks ette, et ma võtaks 8 aastase käest kinni, tiriks tema tuppa, virutaks ta üle toa nii kaugele, et jõuaks rihma pealt ära võtta enne, kui ta kuskile jõuab minna. Iga probleemi lahendus oli rusikas, rihm, vits, juhe, juustest tirimine või vanemaks saades kägistamine ning rusikaga näkku löömine.
Kui olin ligi 10 aastane, tuli kallale mulle ühe klassivenna ema Tallinna Laagna Gümnaasiumis. Õpetajad ja õpilased seisid ringis ning vaatasid, kuidas täiskasvanud naine lööb mulle küüned kõrri ja peksab rusikaga näkku. Mitte keegi ei teinud midagi. Õpetaja viskas mu nutmise pärast verise kõriga klassist välja peale seda, kuigi nägi olukorda pealt. Ma olin 10, ma ei teadnud kuhu pöörduda või kellega rääkida, kui isegi õpetajad on sellised.(Backstory: Klassivend valetas emale, et lõin talle 7cm haava pähe, kuigi ta kukkus selle kodus voodist maha kukkudes. Asi läks politseisse, tegime kõrist pildid ja me “võitsime”, aga kohtusse asi ei jõudnud, kuna mu emal hakkas kahju sellest naisest, kes mind peksis.)
Selle olukorra peale sain emalt sõimu, et tema ei saa midagi teha ja pean minema tädi juurde ning temaga haiglasse.
Kui vahetasin kooli, läksin Pirita Majandusgümnaasiumisse, tegid ühed kutid nalja ja valetasid, et põletasin kellegi koti ära. Hommikul kooli jõudes peksis see kutt, kelle kott põlema pandi, mind põrandal maas mitu minutit. Taaskord seisid Õpetajad ja õpilased kõrval ning mitte keegi ei reageerinud. Kui nuttes emale helistasin, sain sõimu ja karjus mu peale, et peab töölt ära tulema nüüd korraks järgi mulle. Kui järgi jõudis ja talle seletasin, kuidas koolivend peksis minuteid jalaga näkku, karjus mu peale, et “Sellepärast kutsusidki mind või?”.
Mäletan, kuidas 11-12 aastaselt hakkasin juukseid kasvatama ja ema mees võttis juustest kinni ning lõi mind peaga vastu seina. Pidevalt jäi talle peotäis juukseid kätte. Lõpuks selle vältimiseks(Umb 15-16 aastaselt), loobusin juustest ja ostsin endale juukselõikusmasina, et juukseid pidevalt 0 ligi hoida.
Mida vanemaks ma sain, seda rohkem hakkasin ma mõnitustele ja alandamiste katsetele vastu ning seda raskemaks läksid karistused ehk seda kõvemaks läksid rusikalöögid ja ka ühekorra, kui ta mind kraanikausi kohal kägistas kahe käega. Umbes 13-14 aastaselt tekkis mul depressioon. Tahtsin iga päev, et see läbi saaks. Ma tahtsin, et saaks läbi see, kuidas mind ema mees kohtleb ja ema selle kõrval ei tee mitte midagi. Ema selle juures on öelnud nii palju lauset “tegele sellega ise, ma ei viitsi”. Tahtsin, et see läbi saaks ja sellest tekkis tunne, et ma tahan lõpetada enda elu. Ma ei suutnud enam. Igapäevaselt mõtlesin, et ma ei suuda elada. Koolis arvasid kõik, et ma olen positiivne või viha täis, aga mitte keegi ei teadnud, mis mul kodus toimub. Keegi ei teadnud, kuidas ma kodu kartsin. Keegi ei teadnud, kuidas ma käisin iga päev klapid peas tunnis ja kirjutasin lüürikat tunni kuulamise asemel ja tahtsin omaette surra. Ma ei talunud mõtet, et keegi võib nii minuga käituda. Mu ema vastus enesetapu mõtetele oli alati “sa oled nõrk, ära hala”. Kui ma ütlesin, et ma ei oska või ei saa midagi, siis mu peale karjuti, et “Kas su käed kasvavad persest?”. Mäletan, kui lugesin raamatut kirjanduse suvetöö parandamiseks öösel vanalinna pargi pingi peal 16 aastaselt. Täisealiseks saades tulin ma kaitseväest koju. Ühel hetkel mäletan, et emalgi oli huul siniseks löödud ema mehe poolt… detaile ma ei tea, aga tean, et ta virutas mu emale rusikaga näkku. Taaskord koju jõudes jätkus karjumine ja nähvamine mulle vastu, mitte ei suheldud normaalselt. Tänaseks päevaks on emagi korduvalt öelnud, kui ema mees minuga räägib, et “kas sa normaalselt ei oska temaga rääkida?”, sest igat vestlust ta alustab minuga agressiivse tooniga või koguni karjub, tänase päevani. Ema mees tuli tuppa ja karjus mu peale, ma ütlesin vaikselt “dolbajoob”. Selle peale tuli ta mulle rusikatega kallale ja lõi kolm korda lõuahaagi mulle nii, kui sai. Ühe löögi lõin vastu ka, aga rohkem ei julgend. Tol hetkel oli mu väikevend 6-7 aastane ja karjus kõrval ema mehele “Palun lõpeta ära, Andres on hea, palun lõpeta”. Sellest hoolimata tuli kasuisa mulle peale ning lõhkus kogu köögimööbli ära minu selga või pähe. Kui ma lõpuks köögis selili olin ja kasuisa oli mu peal, lõi rusikaga näkku mind ning ema astus tuppa, küsis ta ema mehelt, “mis siin toimub?”.- “Ta ütles mulle dolbajoob”. Ainus asi, mis ma emalt kuulsin oli “Paki asjad kokku ja tõmba nahui siit”. Pärast seda ööbisin ma kuu aega tänaval või sõprade juures.
Läks aastaid mööda ning ma olin andestand ja unustanud, kuni me reisile läksime kõik koos. Iga päev iga vestluse alguses suhtles ta minuga ikka veel samamoodi nagu ma oleks 10 aastane laps, kes tegi midagi just valesti. Isegi, kui küsisin normaalseid uudishimulike küsimusi, kuna olin esimesel reisil elus, mulle nähvati vastu ja karjuti vastu. Lõpuks koju jõudes hakkasin ma talle lõpuks vastu, kui ta mu peale karjus ja süüdistas milleski. Meil läks sõnavahetuseks ja ma viisin sealt majast asjad ära. Aga seekord julgesin vastu astuda. Selle peale tegi ta midagi sellist, mis võib nüüd mind vangistusse viia. Ta vangistas mind terve lapsepõlve ning nüüd üritab vangistada mind täiskasvanuna, kuna julgesin talle vastu astuda.
Ma elasin terve elu hirmus, et kui ma sellest kellelegi räägin, siis mu kasuisa annab mulle peksa ja ma saan veel hullemini, kui enne. Isegi siis, kui mu vanemad viisid mind psühholoogi juurde, ma kartsin rääkida psühholoogile. Psühholoog räägib emale sellest ja ma saan õhtul veel hullemini peksa, kui eelmised päevad. Aga need päevad, mil ma ei saanud peksa, olid minu jaoks maailma kõige õnnelikumad päevad. Ma julgustan sind, kes sa oled kodus ja sind koheldakse nagu sa ei oleks väärt, nagu sa oleks väärtusetu, nagu sa oled nõrk, astu ette, räägi enda murest kellelegi. Ära karda teha esimest sammu. Ma tean, mida sa tunned. Ma seisin mitu korda sotsiaalameti või lastekaitse ees tund aega ja mõtlesin, et lähen sisse. Seisin seal korduvalt lapsena ja ei julgend siseneda hirmus, mis minu emast saab, sest ma siiski armastan oma ema. Kardan, et äkki olen ikkagi mina alates 7 aastasest saadik süüdi milleski ja olen selle ära teeninud. Ma olen sellises vanuses nagu peaksin sellest ammu üle olema, aga see siiamaani sööb mind psühholoogiliselt seest. Ma olen justkui ääre peal muutuma samasuguseks. Aga ma ei suudaks, ma vaatan ükskõik, millist alla 15 aastast last ja mulle ei mahu pähe, kuidas võib nii agressiivne olla nii vägivaldselt LAPSE vastu. Ma ei jaksa enam.
Pärast kõike, mis on juhtunud viimasel ajal olen veendunud, et ma pean ütlema teile. Astuge välja kõige eest. Astuge välja enda eest. Sa oled väärt. Ma tean, et selle kõrval on end raske armastada, aga sa pead. Sa oled väärtuslik. Sa oled tähtis. Sa oled vajalik. Räägi enda murest, sest keegi kuskil kuulab ja võib sind aidata. See ei ole lõpp.”

1. Kuidas on Sind mõjutanud Su lapsepõlv nüüd olles ise täiskasvanu?

Tänase päevani ärkan vahel öösiti üles ehmatusega, ärkan väga vara hoolimata sellest, kui hilja magama jään. Iga päev tunnen adrenaliini, pulss on nii kõrge nagu ma elaks pidevalt noateral ja hakkaks just downhilli rattaga sõitma. Tänaseks tean, et see on muutunud mind emotsionaalselt piisavalt ebastabiilseks, et tihtipeale enne emotsioonide põhjal reageerida ja välja elada ennast enne, kui ma analüüsin. Samas tänu sellele on ka 100x tugevam analüüsimisvõime iga olukorra üle. Mu peas mõjutab see mind ainult nii palju, et ma igatsen mõtet emast ja isast, mida mul õige kunagi pole olnud. Füüsilised refleksid on tekkinud, et kui keegi kõrval järsema liigutuse teeb, siis ma võpatan poksiliigutustega kaitsepositsiooni.

2. Mida teeksid teisiti kui oleksid taas see 7 aastane laps, keda füüsiliselt karistati?

Kui ma oleks 7 aastane laps täna, siis ma räägiks sellest oma vanaemale ja pärisisale. Kui see oleks jätkund pärast seda, oleksin koolis pöördunud klassijuhataja poole. Tihtipeale me ei mõista enda klassijuhataja olulisust tegelikult meie eludele. Klassijuhatajad tegelikult on meiega 1-12 klass tihtipeale. Nad on kõrval, kui me kasvame ja nad on pedagoogid, kes võivad sellises olukorras ehk aidata. Pöörduda kellegi poole.

3. Mis Sa arvad, kuidas tänases olukorras laste füüsiline ja vaimne terror lõppeks?

Ma arvan, et vaimse füüsiline ja vaimne terror ei ole võimeline lõplikult läbi saama, kuni meie seas on neid, kes arvavad, et väiksema alavääristamine on okei. Kuni on inimesi, kes räägivad, et sellest rääkida on häbi, teevad maha mõtet, et enda tunnete avaldamine pole okei, ei lahene see lõplikult. Meie saame omalt poolt anda selle, et me räägime nendel teemadel ja julgustame kõiki lapsi meie ümber rääkima sellest. Kui sa tead, et sul on sõber, kes kannatab sellise probleemi all, siis julgusta teda rääkima õigetesse kohtadesse. Algust teha on kõige raskem, ma tean. Veel enam hirmu pärast, mis edasi saab. Tänases olukorras on meil, kui avaliku elu tegelastel suur mõjuvõim jälgijate üle ja me saame aidata levitada selle julmuse sõna. See on siin praegu, meie seas, iga päev ja me eirame seda nagu see oleks tavaline igapäevaelu osa. Nagu see oleks normaalne.

4. Kas usud, et inimesed, kes teisi vaimselt või füüsiliselt alavääristavad teevad enamjaolt seda sellepärast, et neil endal ei ole elus kõik korras?

 Ma arvan, et see on hästi individuaalne. Nad kas elavad välja end alateadlikult või teadvustades. Eriti meie väikses riigis on suureks mõjuteguriks alkohol. Teadagi pudelipõhi toob deemonid välja tihtipeale. Igat tegurid ja probleemi tuleks käsitleda individuaalselt. Ei saa öelda, et inimene tegi seda ühe või teise põhjuse pärast ja see on välja vabandatav. Enamjaolt on see tingitud nõukaaegse kasvatusest või sellest, kuidas nendega on elus ümber käidud, mis paneb tundma, et mingid asjad on okeid, kui nad seda absoluudselt EI OLE.

5. Kui saaksid muuta ühte asja enda lapsepõlves, mida muudaksid?

Ma ei muudaks enda lapsepõlves ilmselt midagi, sest ma ei saa kahetseda. Tänu sellele olen ma täna see mees, kes ma olen enda naisele ja tulevikus isa oma lastele. Ilma selle kogemuseta poleks mind täna siin rääkimas ja julgustamas noori välja tulema sellega. Ainus asi, mis ma muudaks võib olla iseendas nooremana juba, et ma ei kardaks välja astuda enda eest, sest just seda ma kartsin enda elus kõige rohkem.

6. Kas Sinu jaoks oli muusika just see, mis Sind nö kõige hullemast päästis?

Jah, 100% päästis mind muusika ja sõnade kirjutamine kõige suuremast. Kõikidel päevadel, kui ma istusin nuga, zhiletitera(mis poest varastasin), või kitlipael, köis käes, päästis mind muusika. See andis mulle eesmärgi minu sees luua midagi, mida ma kontrollin ise. Samuti oli suureks abiks mu jaoks poks, mis aitas mul suunata sarnaselt meditatsioonile enda energiat kuskile mujale. 

7. Mida tahaksid öelda neile, kes tänaseni kannavad vaimse või füüsilise vägivalla all?

Ma tahan julgustada absoluudselt kõiki noori ette tulema, kes on varjus. Teid on palju, ma tean, et teid on sitaks! Te ei ole üksi. Mina olen ka teiega! Tulge ja kirjutage kasvõi mulle ja ma annan endast kõik, et teie lugu saaks kuuldud. Liiga kaua oleme me lasknud värdjatel inimestel, keda ei karistata ennast kohelda nagu me ei oleks väärt mitte midagi. Vägivald EI OLE OKEI ja need inimesed peavad häbenema! Korrutades pidevalt, mida sa valesti teed ja samal ajal paugu saades peale igat süüdistust, ei tea sa kunagi, mida õigesti teha, sest keegi pole ära seletanud sulle, mida õigesti teha. Räägi sellest kellelegi, sest sa ei ole mõeldud siia ilma kannatama! Sa oled väärt! Sa oled väärt õnnelikuseks! Sa oled tähtis! Sa oled täpselt sellena ilus, armas, suurepärane isik, kes sa oled täna ja praegu.

8. Mida peaks riik tegema Sinu arvates sellises olukorras, et see kõik lõppeks?

Lõplikult ilmselt sellest probleemist ei vabane. Küllaga arvan, et riik peaks tõstma koolides laste teadlikust sellest probleemist. Tihtipeale lapsed ei tea, et see on probleem, kuni nad oma peaga mõtlema hakkavad ja juba täiskasvanud on. See on teema, mis vajab teadlikuse tõstmist haridusasutustes ja noortekeskustes. Kui ma olin väike, siis ma arvasin, et see käitumine on normaalne ja kõik tunnevad kodus sama. Paljud väiksed on sellises olukorras praegu. Me peame tegema midagi KOOS, et nad teaksid – SEE EI OLE NORMAALNE!

9. Kas suudad kunagi neile andestada?

Andestamine on tugev omadus. Ma arvasin tänaseks, et olin andestanud, aga see probleem on sügavamal sisimas, kui eales arvata oskasin. Tänaseks üritan ma viha mitte kanda ja tegelen sellega, et ma saaksin andestada oma südames lõplikult, kuigi seda on meeletult raske teha, kuna nad tänsaeni ei tunnista, et oleks midagi valesti teinud. Andestamine tuleb enda sisemusest ja mul on pikk maa minna, et see täielikult sees ära lahendada.

10. Kas usud, et saad elada veel täisväärtuslikku elu ilma, et Su minevik Sind kummitaks?

Kui ma suunan enda energia enda tuleviku ehitamisele ja üldiselt tulevikule, siis ma arvan, et suudan elada küll. See vajab kõvasti tööd sisemuses ja seda tööd teen ma igapäevaselt endaga. See väike laps elab minu sees ikka veel katkiselt, sest see kestis tänase päevani. Pean õppima lahti laskma sellest mõttest, et mul üldse vanemad on ja see on selle juures kõige raskem osa.

11. Kas see kõik õpetas Sulle midagi?

See õpetas mulle palju. See õpetas, milline isa ma ei taha olla ja millist käitumist ma enda koju tulevikus EI LUBA. See õpetas mind ilmselt kõigeks, mida ma tean täna, sest kõik teadmised on pekstud mulle sisse. See õpetas mulle, kui nõrk võib olla üks inimene. Kõige rohkem õppisin sealt, et ma ei vali mitte kunagi ühtegi last, ega inimest üldse, kelle peal enda negatiivset energiat välja elada. Mitte ükski inimene ei peaks tundma, et keegi elab tema peal end välja. Olgu sa täiskasvanu või olgu sa laps. See probleem ei puuduta ainult lapsi, vaid ka naisi, keda mehed kodus peksavad ja vangis hoiavad. Vaatame meie ümber ja ärme kõnni mööda, kui näeme probleemi. 

Ma tean, et väga paljud ei julge rääkida sellel teemal just sellepärast, et nad kardavad enda vanemaid, kuid Sa ei pea kartma. Ma tean, et see pole kerge. Esimene samm astuda on alati kõige raskem. Astuda vastu enda vanematele, keda Sa kõigest hoolimata armastad, kuid Sa väärid armastust. Sa väärid vanemaid, kes Sind hoiaks ja toetaks. Samamoodi on koolikiusamisega, ära karda sellest rääkida. Mäletan, et kui mind koolis kiusati siis rääkisin sellest enda emale ja ta tõesti üritas sellega tegeleda, ta andis endast parima, et see lõppeks, kuid kahjuks lõppes kõik alles siis kui ma ise vastu hakkasin. Iga kord kui mu ema koolis käis või klassijuhatajaga rääkis siis muutis see asja hullemaks sest siis hakati mind nimetama kitukaks jms, kuid see päev kui ma ise vastu hakkasin see lõpetas kõik selle. Okei jah, klassiõed arvasid, et ma olen peast hull, kuid sellel polnud vahet. Ma ei pidanud enam nuttes kooli minema ja nuttes koolist koju tulema. Kuid eks enda jälje jättis see ikkagi. Ma isegi ei tea, kuidas koolis selle asjaga tegelema peaks sest nii palju on neid vanemaid, kes õigustavad enda lapse käitumist. Ei aitaks ka see, kui nende laste nimed avalikult ülesse panna sest see tekitaks jällegi vastupidist viha õhutamist. Võib olla oleks kasu sellest, kui kiusajatega tegeleks psühholoog. Iga laps või täiskasvanu, kes kedagi kiusab vajab ise abi. Naljakas on mõelda, et nüüd olles täiskasvanud pean endiselt tegelema kiusajatega. Mõned blogijad ja inimesed on mind juba aasta aega kiusanud ja mulle tundub, et sellel polegi lõppu. Jah, avalikult nad mulle ei ütle enam midagi tänu sellele, et ühe asja andsin kohtusse, kuid seljataga käib endiselt mingi susserdamine ja minu koostööde rikkumine. Endiselt kirjutatakse firmadele, et nad ei teeks minuga koostööd ja valetatakse minu kohta. Ma üritan sellest mitte välja teha sest ma tean, et nendel inimestel on endal midagi elus puudu. Ükski inimene ei lähe teist kiusama või ei käitu tema suhtes pahatahtlikult, kui tal on enda elus kõik korras. Ma panen kõigile südamele, kes te kannatate mingisugusegi vaimse või füüsilise terrori all rääkige sellest. See ei ole normaalne. Teie ei pea kannatama sellepärast, et teisel inimesel on enda elus probleemid. Me elame ainult korra ja me peame endast kõik andma, et saaksime elada õnnelikku elu. Ole teiste vastu hea ja usu mind see tuleb Sulle ühel või teisel moel tagasi. Ära kujunda enda arvamust teise inimese juttude põhjal, õpi ise inimest tundma ja tee enda järeldused. Kui Sa näed, et kedagi kiusatakse siis astu välja, ära vaata kõrvalt.

Aitäh kõigile neile, kes mu kõrval on olnud ja kes on endiselt <3

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga