Mingil põhjusel olen ma saanud mitmeid kirju, et kuidas ma enda lastega kodus hakkama saan ja juba hulluks pole läinud.. Vastus on lihtne, ma ei kasvata lapsi üksinda. Jah E-R olen õhtuni nendega kahekesi, kuid õhtul tegeleb Mihkel samuti nendega ja NV panustame mõlemad võrdelt.

Tegelikult ei ole karantiin otseselt meie igapäeva elu muutnud. KC ja Brax käisid varem nagunii lasteaias nagu kuuvarjutused. Miks? Kuna ma olen ise nagunii kodus ja ma viin nad lasteaeda pigem selle jaoks, et nad veidigi sotsialiseeruks. Pluss ei olnud nad pikalt käinud juba sellepärast, et Braxtonil oli operatsioon ja enne seda pidime ka ta tervena hoidma.

Küll on muutunud see, et nad ei saa käia vanavanematel külas, tädil, sõpradel ja mänguväljakutel mängimas. Meil on olemas küll enda hoov, kuid jagame seda naabritega ja just in case me aias eriti ei ole. Pigem jalutame kõrvalistel tänavatel, metsas ning sõidame autoga kuskile kaugemale, kus rahvast pole.

Kodus neil tegelikult otseselt igav ei ole, tegevust leidub üpriski palju. Mõnel päeval ehitame koju madratsist ja tekkidest liumäe, maalime, joonistame, pildistame, vaatame multasi, teeme vanni keset päeva, kokkame jne. Tuleb loov olla lihtsalt. Kavalusega olen nad isegi koristama saanud.

Selge on see, et lapsed tahavad õues ka olla ja värske õhk on alati hea, kuid kohati on nende jaoks arusaamatu, miks nad ei tohi vanavanematele külla minna ja poes käia. Õnneks KC saab päris hästi juba aru, vahepeal on jonni veidi rohkem, kuid üldiselt on üpriski mõistlik.

Brax ärkab viimasel ajal hommikul 6-7 ajal ja äratab muidugi kõik teised samuti ülesse. Väsimusest päästab mind lõunauni. Kuna KC ei maga eriti lõunal siis on tal 1-1.5h multade aeg. Vahel harva tuleb minu ja Braxi kaissu, kuid pigem eelistab ta all diivanil lebotada ja telkut vaadata sel ajal.

Muidugi kõik päevad ei ole vennad. Mõnel päeval ei jõua ma ära oodata, millal Mihkel koju tuleb 😅. Mõnel päeval on nad tõelised saatanad, kuid saame hakkama. Mõlemad on suhteliselt tugeva iseloomuga ja erimeelsusi esineb ikka. Vahel ajavad nad mind nii närvi, et mõtlen, god why me 😅. Ilmselt see on igal lapsevanemal nii. Pole ju halba ilma heata ja vastupidi eks.

Mõnel päeval suudavad nad mind täiesti endast välja ajada, kuid üritan endast parima anda, et ma ei karjuks nende peale (kuigi tunnistan seda tuleb ette, sest kui ma ikka 10x üritan rahulikult seletada ja öelda ning laps aru ei saa siis saavad kahjuks emotsioonid võitu). Ma üritan igapäev olla ise parem ja analüüsida iseenda käitumist, et ma suudaksin enda emotsioone ohjeldada ja vihast üle olla. Tegelikult oleme me lastega üpriski sarnased. Samamoodi on meil oma tujud, kuid me oskame neid kontrollida. Lastest tuleb tegelikult aru saada ja mõista, et nad ei oska enda emotsioone veel kontrollida ja siis tulebki kõik neist välja.

KC on kohati korralik draama queen ja Brax on.. skorpion? 😅 Kui ta näiteks ei saa midagi, mida tahab siis ta hakkab lihtsalt südamest nutma nagu terve maailma raskus oleks tema õlgadel. Ehk mõlemal on küllaltki tugev iseloom. Üritan neid suunata ilma, et ma nende iseloomu alla suruksin, kuid üpris tihti jääb mu jaoks arusaamatuks, et kus kohast jookseb piir. Muidugi ei saa nad kumbki kõike, mida tahavad, kuid üritan kohati ennast nende asemele panna.

Üks suur pluss, mis veel aitab meid Mihkliga on see, et räägime üksteisega kui tunneme, et kumbki emotsioonide ajel on nö veidike üle piiri läinud 😬. Seda lihtsam on ennast kontrollida järgnevatel kordadel. Ütlen ausalt, et me ei poolda kumbki laste karistamist füüsiliselt, see lihtsalt pole õige. Täiskasvanud inimene karjub siis kas võtad ka vitsa välja ja annad vitsa? Ilmselt mitte.

Me üritame mõlemad igapäev olla enda lastele olemas. Üritame igapäev käituda õigesti, kuid vahel lihtsalt saavad emotsioonid jagu ja see on okei. Vanematena oleme me samamoodi inimesed ja kui ikka laps suudab õigeid nuppe vajutada siis on see täiesti loomulik, et emotsioonid saavad võitu. Ära tunne ennast süüdi, kui oled lapse peale karjunud. Vabanda lapse ees ja ürita kasvõi hiljem talle seletada miks asi nii kaugele läks. Tegelikult on nad väga targad.

Lisaks kui mingites olukordades ei kuula meie neid, karjume nende peale, tutistame, anname vitsa siis laps hakkab meie käitumist matkima ja karjub samamoodi. Eks omavahel tuleb ikka lastel kaklemist ette see on täiesti loogiline. Kes meist poleks enda õe/vennaga kakelnud 🤷‍♀️.

 

Ma usun, et hästi oluline on ka see, et leiaksid aega enda jaoks. Kasvõi tund aega päevas. Meil näiteks lähevad lapsed 20.00 magama ja ühel päeval loen mina raamatut ja teisel päeval Mihkel. Mine kasvõi õhtul jalutama, kuula muusikat, podcasti või loe kodus raamatut. Mediteeri, tee joogat.. Lihtsalt võta aega iseendale.

Ma ise usun, et mul on kõige hullem aeg möödas lastega. KC on tegelikult mega tubli, aitab koristada, süüa teha ja hirmsasti tahab venna eest hoolitseda. Brax on ka juba suurem ja täitsa asjalik ning aitab kuidas oskab. Nad on koos tegelikult väga armsad ja hoiavad enamjaolt üksteist. Nagu ma ütlesin erimeelsusi tuleb ikka ette ja see on okei. Ma ei saa nõuda lastelt, et nad ei kakleks või ei tülitseks omavahel, kui isegi täiskasvanud inimesed tülitsevad omavahel ja see on okei, me olemegi kõik erinevad ja ei saa kõigega nõustuda.

Kui tunned, et Sa enam ei jõua siis palu abi enda mehelt/naiselt sest Sa ei ole üksi. Hoia iseennast ja võta aega endale 🖤

Lapsevanemad on tegelikult nagu superkangelased. Alles nüüd kui mul on lapsed mõtlen, et issand kuidas küll mu vanemad minuga hakkama said. Ma tõesti tunnen vahel süümepiinu, et ma ei olnud musterlaps ja tekitasin nii palju peavalu, kuid nad said hakkama. Me kõik saame hakkama sest ühel päeval kasvavad nad suureks ja hakkavad enda elu elama, naudime seda aega kus nad meid veel vajavad 😊. Muidugi täiskasvanuna vajavad nad meid samuti, kuid teisiti kui praegu.

Stay safe and take care yourself ✨